Kaarel tõi mulle umbes aasta tagasi kolm pudelit. Ja ma olen isegi teadmata põhjustel nende avamisega siiani viivitanud. Aga täna on see õhtu, kui ma ühe neist avasin. Ühe pudeli peale oli kirjutatud "Red", teise peale "IPA" ja kolmas oli markeerimata. Kahtlustan "Rakvere Raibet". Sest sellest oli meil kunagi juttu.Kergelt punakas värvus, nii umbes 23 kandis. Aroom on magusapoolne, aga see tuleb suuresti sellest, et see õlu on minu meelest väga magus. Mõrudust on päris korralikult sisse keedetud, ent see ei suuda kõike magusat ära peita. Ja vaht püsib ja jääb kenasti juues klaasi peale triipe tegema - mina ei ole seda vahekorda paika suutnud ise veel ajada - millegipärast on minu toodangul pigem siidritüüpi mull ja vaht kukub kiirelt ära.
Esimesena annab lonksu ajal tunda humal, mille (minu jaoks liigne) magusus kohe üle võtab. Mulli on kuidagi vähe alles jäänud ning tavapärane süsihappegaasi kurgu kõdistamine on puudu. Järelmaitses jääb alles taaskord humala kibedus, kuid samal ajal suu kuidagi kleebib. Tartu Gambrinuse maitsemeeled suudaksid kindlasti rohkem nüansse välja tuua. Mina nii terava maitsemeelega pole /või ei oska lihtsalt ise ära tunda erinevaid aroome.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et see ei ole minu teema. Kui juba humal on veidi rösti saanud ja õlle värv üle 20, siis suvel kohe üldse peale ei lähe. Äkki lihtsalt liigne palavus. Talviti mulle ikka vahest dunkel või kaks sobib. Muud sordid muidugi väga mitte... Lükkan enda jaoks ümber pealkirjas toodud väite.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar