Hõissaa pulmad | Wheaty APA

Tegin pulmadeks õlut. Või no tegelikult tegi Hanno seda vist isegi veidi rohkem, kui mina. Ja tegime Kaido katlaga... Nii et kellele päris tegemise au kuulub jäägu lugeja otsustada.

Retspt ise Grainfather saidil ja mõningane statistika kõrval. Selle sarnase asjade vahekorraga keetsin ka oma viimase - ca 3a tagasi "ise" tehtud õlle. See on minu mugandus ja arusaam ühest mu läbi aegade lemmik õllest The Long Thaw.

Peamine päevakava:

12.07 keetsime päeva peale kaks Grainfatheri täit õlut vastavalt retseptile. Siin sain mina peamise osa ajast olla tegus, sest Hannol oli tööpäev. Alustasime veidi enne keskpäeva ja viimase katlapesu tegin vist peale kümmet õhtul. Virre lõpetas kahes fermzillas. Huvitav fakt - esimene keet tuli täiesti hägune ja teine tuli suhteliselt selge. Enda meelest tegin kõike võimalikult täpselt sama moodi.

20.07 - Võtsime (H võttis) esimese proovi 🙂 1.016 näitas. Mulle natuke veel tuli tünni pinnale, õhulukud väga ei liigu.
Hanno hinnang: Täitsa  mõnus rüübe, aga eks ta oleks kena kui natuke aroomi ka oleks 🙂 Nisuõlle laadne, tummise kehaga ma ütleks. Umbes nagu Weihenstephaner aga gramm rohkem mõruhumalat ja vähem troopikat. Võiks natuke klaarim olla, kerge pärmimekk, aga eks klaasi kaupa välja laskmine ka natuke lisab seda. Ma usun see vaatides cold crash ja ümber villimine on hea plaan.

30.07 Panime õlled vaatidesse. Poolteist bar CO2 rõhku peale ja 6C kraadi juurde karboniseeruma.

06.08 Õllel tundub veidi vähe gaasi. Keerame rõhu kolme peale ja laadime autosse loksuma.

08.08 Pidupäev. Õlu saab kõvasti head tagasisidet, aga ka paar muud tähelepanekut. Järelmaitse lõpus (nagu täitsa täitsa täitsa) viimase asjana viskab veidi mingit teistsugust mõrkjat maitset, mis pole nagu päris humala oma. Ja et veidi lahjem oleks võinud olla (mu iidolõlu oli tegelikult veel kangem, nii et seda ma väga tõsiselt ei võta; aga eks pika õhtu peale võib-olla võiks lahjem versioon olla tõesti). Proovisime vaid ühe vaadi - meil oli vaid üks kraan kaasas ja esimene tühjaks ei saanudki. Seega ei tea kas mõlemal, või mitte; aga selgusetuks see jäigi. 

Kirjutan seda Septembri lõpus. Kuna peale pulma pole alkoholi tarbinud, on see teine vaat endiselt avamata. Eks humal veidi kaob, aga samamoodi ka maitseelamus esimesest ning võrreldavuse moment väga suur polegi. Ju ma kirjutan siia samma alla, mis siis sai...

Pühad on käes ka Sakus

Seeria: Mulle tegelikult ei maitse tumedad õlled. Osa 2.

Kirjutasin ükspäev, et poes käies olid pühad õlleleti juurde jõudnud ja eneselegi arusaamatul põhjusel ostsin mitu tumedat õlut. Võib-olla soovisin alateadlikult samuti pühad koju ära tuua. Mõjus igatahes. Pärast on saanud nii (veri)vorsti kui (prae?)kapsast. Ka piparkooke on hakanud pere naispoole esindajad tihti tegema.

Õllest ka mõni sõna. "Klassikaline Balti Porter, mis on pruulitud piiratud koguses unikaalse retsepti alusel spetsiaalselt 2014 aastalõpu pühadeks. Tavapärasest rohkem karamell. ja kohvilinnaseid annavad õllele rikkalikuma ja röstisema maitse". Klassikaline, olemas. Piiratud koguses unikaalset retsepti ei oska hinnata. Äkki tõesti on. Kohvi ja karamelli tuleb järelmaitses väga tugevalt esile küll. Mingi muu kõrvetatud asi veel, aga ei oska päris täpselt välja mõelda mis. See on see rikkalik äkki?

Jõudlud on käes. Vähemalt A Le Coq'il.

Seeria: Mulle tegelikutl ei maitse tumedad õlled v1

Kui olen saanud supermarketis kõik asjad korvi ja nimekirjast maha kriipsutada, olen tavaliselt jõudnud õlleleti ette. Kiikan siis silmanurgast ikka kogu riiuli üle, et kas on midagi uut ja huvitavat. Peaaegu alati on täpselt sama valik, mis eelmised kuus kuud.

Kõrvaljutuna veel seda, et võtsin hiljaaegu vastu pühaliku tõotuse, et poest Originaali ja Premiumit (tegelikult kõike, mis sarnane) enam ei osta. Tuleb oma 2013 tehtud õlled ära juua, enne kui need pahaks lähevad.