Pühad on käes ka Sakus

Seeria: Mulle tegelikult ei maitse tumedad õlled. Osa 2.

Kirjutasin ükspäev, et poes käies olid pühad õlleleti juurde jõudnud ja eneselegi arusaamatul põhjusel ostsin mitu tumedat õlut. Võib-olla soovisin alateadlikult samuti pühad koju ära tuua. Mõjus igatahes. Pärast on saanud nii (veri)vorsti kui (prae?)kapsast. Ka piparkooke on hakanud pere naispoole esindajad tihti tegema.

Õllest ka mõni sõna. "Klassikaline Balti Porter, mis on pruulitud piiratud koguses unikaalse retsepti alusel spetsiaalselt 2014 aastalõpu pühadeks. Tavapärasest rohkem karamell. ja kohvilinnaseid annavad õllele rikkalikuma ja röstisema maitse". Klassikaline, olemas. Piiratud koguses unikaalset retsepti ei oska hinnata. Äkki tõesti on. Kohvi ja karamelli tuleb järelmaitses väga tugevalt esile küll. Mingi muu kõrvetatud asi veel, aga ei oska päris täpselt välja mõelda mis. See on see rikkalik äkki?



Värv oli mõnusalt süsimust, nagu ka A Le Coq'i rivaalil. See sünkjasmust värv on äge olenemata sellest, et mulle tumedad õlled joomiseks eriti ei meeldi. Vaht oli üllatavalt kaua peal. Olgugi, et postitus on seeriast "mulle tegelikult ei maitse tumedad õlled", lõpetasin selle õlle ära ja mõten, et äkki isegi ostan kunagi veel ühe.

Nädalavahetusel sõber Kaido juures saunatades proovisime kamba peale ära veel Lehe "Aus Karu tuleb" ning "Tujukas Tuukan" ja Põhjala "Must Kuld" (Ma pole kindel kuidas teise ja kolmanda sõna esimesi tähti peab kirjutama, andeks kui need kuidagi valesti said. Lehe Pruulokoja kodusait siiski kirjutabki neid niisamuti - teine ja kolmas ka suurelt. Põhjala jällegi kirjutab ise läbiva suurtähega - võta siis kinni kuidas õige on.). Võib juhtuda, et just nende õllede proovimine on mind tumedate õlledega rohkem harjutanud ning olen nõus Saku pühadeõlut palju parema meelega jooma, kui A Le Coqi oma läks.