Õlletegu algas hommikul väga vara müürikatlas vee keema ajamisega. Kell oli siis veel nii vara, et mina alles puhkasin kohalesõidu väsimust välja. Kell kaheksa aeti mind siiski üles ning tuli asuda tegudele.
Maged olid meil eelnevalt jahvatatud. Suurema osa magede sorti ei tea kahjuks (kodumaine toodang), kuid lisasime proovi mõttes ka ühe kilo pruulimine.ee kaudu ostetud CaraPils linnast.
Kui maged olid kenasti pudrutaoliseks seguks segatud, tegelesime vahepeal humalaga. Kahjuks kodumaist humalat ei jõudnud nii pisku etteplaneerimisega hankida ning tuli kasutada taas eelmainitud veebisaidi pidajate abi. Humalasordiks sai valitud Cascade. Humalaid keetsime ca 3-4 h (kuni maged „tõmbasid”).
Humalast viha välja keetmine
Kuni magede ja vihapotiga tegeleda vaja polnud, käisime hankisime mereäärest kadakaoksi, et valmistuda virde kurnamiseks. Kadakaokstest punusime kena pärja, mis läks laskmistünni troppi ümber. Ka ülejäänud laskmistünni põhi sai kaetud kadakaokstega, et virdele tekiks juurde see hea mõnus mekk. Ei tohi unustada kadakaoksi vitstega põhja kinnitamata – need kerkivad muidu pinnale. Traditsioonide kohaselt võib kasutada ka rukkipõhku, kuid seda pole pea kunagi käepärast.
Kerge hommikusöök ning tuli juba alustada tõmmanud magedepudru ümbertõstmisega segamistünnist laskmistünni. Kui magedepudru ümbertõstetud lisasime ka igaks petteks pool ämbrit humalaviha, et mõdu varajases staadiumis juba hapuks ei kisuks.
Laskmistünni täitmine
Veidi settimist laskmistünnis ning oli aeg alustada virde laskmisega. See on eriti meeldiv tegevus, kuna alates sellest hetkest saab pooltoodet alatasa maitsta. Virde laseme tavalistesse pangedesse, mida siis jahutame voolava veega vannis 27 kraadini. Rahvasuus nimelt levib jutt, et pärm peale 30 kraadi ei soovi väga elada.
Laskmine
Jahutamine
Enamus mahajahutatud virret läks käimatünni. Samas panime osa ka pliita peale potti keema. Kohalikud traditsioonid ei näe ette virde hilisemat läbikeetmist, kuid otsustasime proovida samal päeval ajalehes Oma Saar ilmunud koduõlle tegemise meetodit ja proovida virdest välja keeta hägusust tekitavad valgud ning muud ebameeldivad ensüümid. Pean juurde mainima, et hiljem selgus, et artikkel oli kirjutatud tollesama pruulimine.ee saidi pidajatest.
Käimatünn täitub
Kuna eelmine aasta oli palju peavalu kohalikust A ja O poest ostetud pärmiga õlle käimapanemisel, otsustasin proovida ka spetsiaalset pärmi. Abi jällegi pruulimise saidist. Pärmiks Safale US-05. Pärmi juures võitis mu südame kiri: sobib suurepäraselt algajale. Sellegipoolest tõin A ja O poest ka paar pätsi kodumaises kaubandusvõrgus levivat pärmi.
Oli näha, et tuleb kolm sorti mõdu ning seega kiire vaheselgitus. Saare Originaaliks nimetasime klassikaliselt pruulitud Saaremaa koduõlut. Läbikeedetud virdega joogile andsime nimeks Eripruul. Kolmandaks klassikaline taherber.
Originaal oli pärmi jaoks valmis umbes kell kolm päeval. Pruulimise meestelt saadud pärm läks kenasti purgis kasvama ning lootused olid suured. Segasime käimatünnis Saare Originaali sisse pärmi ära ning katsime kinni.
Eripruuli keemise ajal oli aeg maged taaskord keeva veega katta. Taherber tehakse tavaliselt samade magede teistkordsel „läbikeetmisel”. Kuna esimese hooga kõike magesid ära ei kasutanud ning niipea uus tegu plaanis pole, otsustasime järelejäänud maged siiski taherberile ära kasutada. Taherberi virre tuli sarnaselt Saare Originaalile läbi kadakapärja laskmistünnist ämbritesse niristada ning seejärel jahutada. Kuna kallist välismaist pärmi oli piiratud koguses, proovisime taherberi käima saada A ja O kauplusest soetatud pärmiga. Antud pärm ei olnud eelkasvatusel nõus elumärke andma ei tavalise ega ka rafineerimata suhkruga. Umbkaudu kell kuus olid pärm ja taherberi virre ühendatud.
Laskmistünn
Mõne aja möödudes oli ka Eripruuli virre piisavalt kaua keemistemperatuuril viibinud ning ootas omakorda mahajahutamist ning seejärel pärmi. Eripruuli pärmiks eelpool mainitud Safale US-05. Pärm ja Eripruuli virre leidsid üksteist seitsme ja kaheksa vahel.
Keedan
Ja nüüd on hetk, mis on siiani iga õlleteo kõige raskem ning närvesöövam – kas läheb käima või ei lähe? Originaal ei andnud veel kell kaheksa mingit elumärki. Samas taherber juba andis lootust. Eripruuli kohapealt polnud selsamal õhtul lootustki midagi aru saada. Kella kümneks olime kõik nii väsinud, et tuli jätta õlletünnide kõrval ootamine ning magama minna. Selleks hetkeks oli Originaal hakanud väikest lootust andma, taherber käis juba kenasti ning eripruulil polnud ühtegi käärimise märki. Alates kella kolmest, kui esimene virre oli pärmi jaoks valmis kuni magamaminekuni käisin kõiki tünne vist 20+ korda kraadimas (et teada saada, kas on ikka pärmi jaoks sobiv temperatuur).
Pidev kraadimine
Rahvasuu ei valeta, kui ütleb, et hommik on õhtust targem. Sauna ust avades lõi kohe sõõrmeisse kena õllelõhn. Kõik kolm tünni käisid kenasti. Taherber ja Eripruul pinnakäärimisega ning Saare Originaal põhjakäärimisega. Kuna minu keemia ning bioloogia teadmised on nõrgad, siis ei hakka isegi pakkuma, miks nii võis minna. Kui esimesed kaks käisid tavapäraselt kenasti, siis see, mis toimus Originaali tünnis, pani ikka tõsiselt ahhetama. Ei ole mina veel näinud, et üks õlu nii hoogsalt käiks. Raske on seda vaatepilti sõnades edasi anda. Tundus nagu oleks vedelik kuumal pliidil potis keemas. Palju pisikesi mulle pinnale kerkimas, vedelik edasi-tagasi-ringiratast keerlemas. Ning selle juures ka veel tugev mulisemise heli.
Paraku pidin õlled käima jätma ning ise Saarega samal päeval hüvasti jätma. Kaks päeva peale õlletegu said õlled kinnistesse ankrutesse ning nüüd jääb üle vaid oodata nendega taaskohtumist.
NB! Kindlasti tuleb õlleteo juures igas faasis, peale virde kurnamist, tegeleda ka maitsmisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar