Martin: Siider ja mull

Minule isiklikult tasane siider ei istu. Ehk minu arvamuse kohaselt tuleb siidrile sisse ajada mull. Ja kui juba, siis juba. Ma olen pigem sellise progresseeruva mulli austaja, kui "kergelt gaseeritud" joogi austaja. Gaseeritud vee joojad saavad sellest aru: pigem Bonaqua, kui Saaremaa.

Seniste jookidele mullide sisseajamiste käigus on mul tekkinud arvamus, et kui ma õpiks mikrobioloogiat, öko-põllumajandust või mõnda vähemalt sama uhke nimega ainet, siis siidrile mahe-vahenditega õige mulli sisseajamisest võiks kirjutada lausa doktoritöö.

Pildil on kaks erinevat 2010 sügisesest õunamahlast pruulitud siidrit lähemal läbipaistvuse kontriollil. Veidi kirjeldasin neid juba postituses, kus kirjutasin hea siidri pikast valmimise ajast. Üks on päris klaar ja teine on isegi peale kahte kuud laagerdumist ikka osaliselt hägune. Mulli sisseajamine on muide kergem just sellele selgele. Miks? Ei oska öelda. Ma ei ole õppinud kahjuks ei mikrobioloogiat, öko-põllumajandust ega ka muud vähemalt sama uhke nimetusega ainet. Minu "talupoja" mõistus ütleks just risti-vastupidist.

Võtan situatsiooni kokku. Nii kirjeldatud A kui ka B variandi puhul oli tegemist 4+ pudeliga antud sordist ning asi ei saanud olla ainult mõõteviga.

Minu ("talupoja") loogika:
a) Selge siider on selge, sest pärm on oma töö teinud ning on uneledes (dormant) või surnuna kääritusanuma põhja vajunud. Ümbevillimise käigus teda joogiga kaasa pole sattunud.
b) Hägune on siider sellepärast, et käärimisprotsessid pole veel lõppenud. Pärm alles käib ringi mööda jooki ja tegutseb.

Tegelikkus, kui lisasin mõlemale sordile veidi suhkrut (siirupi kujul, lahustuvuses ei saa probleem olla) ja lasin joogil õhukindlas pudelis toatemperatuuril nädalakese olla:
a) Varem selge siider oli läinud kergelt häguseks. Korki avades lendas osa pudeli sisust mulle vastu vahtimist. Ülejäänud osa mulises ca 5 min.Vist oli mull sisse läinud.... Peamine viga - toasoojalt avamised.
b) Varem hägune siider oli ikka veel hägune. Esimese margiga samal päeval korki paotades podises ta vaid paar-kolm minutit ja jäi siis vakka. Üle ääre ei tulnud. Kus on mull?

Talupoja mõistusega järeldused:
a) Selges siidris oli siiski piisavalt pärmi ja hapnikku, et pärm paljuneks ning hiljem lisatud suhkru mõjul tekiks piisavalt süsihappegaasi
b) Joogis alles olnud, veel põhja vajumata pärm ei ole väga elujõuline.

Mu üks töökaaslastes on päris huvitatud just siidri pruulimise teemadest ning temaga sai ka arutatud veidi, et kui palju mulli siis ikkagi siidril olema peab. Mul on nüüd veidi tekkinud tunne, et võibolla ma proovin (mulli aspektist) siidrit teha liiga vahuveiniks just oma liigse mulli tagaajamise pärast. Näiteks ei olnud ma piisavalt "isekarboniseerumisega" rahul ning lisasin peale esimese katsetuseaja möödumist, kui minu arust mull piisav ei olnud, siidrile siiski veidi vahuveini pärmi ka järelkäärituseks (mulli sisse ajamiseks). Olen arvamusel, et isegi peale 10 min joogi klaasis ootamist, peab lonksu võttes eralduma joogist süsihappegaasi.

Kui mõni mikrobioloog, öko-põllumees või asjaarmastaja, kes pärmi-siidri /õlle-mulli teemast veidi rohkem teab avastab mõne suure möödalaskmise, siis palun ette vabandust ära. Nagu alguses öeldud: mina ei ole (veel?) õppinud ei mikrobioloogiat, öko-põllumajandust ega ka muud sama uhke nimetusega õppeainet. Olen asjaarmastaja ja alles pika tee alguses. Siiani õpin katse eksitus meetodi ning õpetussõnu jagavate inimeste abiga.