Martin: Tõmmu kaunitar Eve

Varasemalt kirjutasin õlle peale lühendeid linnase ja humalasortidest, lisades juurde numbreid laagerduspäevade ning käärimiseks vajaliku lisasuhkru kogustega. Üks hetk meenutasid need keerulisi ja ohtlikke keemilisi ühendeid ning et saada külmkappi avades kiiresti selgusele, mis õllega on tegemist, alustasin veidi tagasi nende nimetamist võimalikult lühikeste, ent meeldejäävate nimedega.

Sedakorda on valmis saanud Eve nimeline õlu. Esimest korda ei ole tegemist laagrikarva heleda õllega. Vastu valgust vaadates hindan õllede värvi hindamise skaalal numbriks 25 või 26. Ilus punakas toon on sellel tumedusel juures. Värv meeldib mulle VÄGA. Siiani on vist rekord tumedus napilt alla 20, nii et erineb juba väljanägemise järgi kõvasti minu "klassika"st.

Martin: Eva

Kui eksamisessioon oli juba peaagu läbi ja kallis perekond oli veel Lääne-Eesti saarestikus puhkamas, meenus mulle üks hommik ärgates, et mul on pööningul kotitäis vilja, külmkapis ports humalat ning üks pisike pakk pärmi. Kõik need komponendid on vist pea aasta oodanud seda hetke, et oleks nädalavahetus ning ei oleks liiga palju toimetamist. Umbes kuu aega tagasi see hetk saabuski.

Tassisin viljakoti ja kauaks tolmu koguma jäänud õllenõud kööki, võtsin külmkapist pärmi ning humala ja istusin mitmeks tunniks arvuti ette :-)

Martin: Konservist tekib joodav jook kergelt

Kirjutasin veidi aega tagasi sellest, et katsetan konservist korralikku jooki saada. Ja pean ütlema, et minu suureks üllatuseks saabki kena joogi. Ei midagi liiga erilist, aga joogi tegemiseks kulutatud aeg, raha ning vaev pöördvõrdelises suhtes joogi kvaliteediga on ikkagi päris muljetavaldav. Tundub nagu konservivennad teavad, mida nad teevad.

Kui pudelitesse ringivillimisel polnud siidrialgel ei nägu ega tegu, siis nädal enne manuaali järgset valmimist (kolm nädalat peale laagerdumise algushetke) oli jook täiesti arvestatav. Olid olemas nii nägu kui ka tegu.

Antud pilt ei pruugi kõige paremini edasi anda joogi nägu ega tegu, seepärast proovingi lahtikirjutada mõtted mis tekkisid konservijooki tehes ja hiljem degusteerides.

Martin: Siider ja mull

Minule isiklikult tasane siider ei istu. Ehk minu arvamuse kohaselt tuleb siidrile sisse ajada mull. Ja kui juba, siis juba. Ma olen pigem sellise progresseeruva mulli austaja, kui "kergelt gaseeritud" joogi austaja. Gaseeritud vee joojad saavad sellest aru: pigem Bonaqua, kui Saaremaa.

Seniste jookidele mullide sisseajamiste käigus on mul tekkinud arvamus, et kui ma õpiks mikrobioloogiat, öko-põllumajandust või mõnda vähemalt sama uhke nimega ainet, siis siidrile mahe-vahenditega õige mulli sisseajamisest võiks kirjutada lausa doktoritöö.

Pildil on kaks erinevat 2010 sügisesest õunamahlast pruulitud siidrit lähemal läbipaistvuse kontriollil. Veidi kirjeldasin neid juba postituses, kus kirjutasin hea siidri pikast valmimise ajast. Üks on päris klaar ja teine on isegi peale kahte kuud laagerdumist ikka osaliselt hägune. Mulli sisseajamine on muide kergem just sellele selgele. Miks? Ei oska öelda. Ma ei ole õppinud kahjuks ei mikrobioloogiat, öko-põllumajandust ega ka muud vähemalt sama uhke nimetusega ainet. Minu "talupoja" mõistus ütleks just risti-vastupidist.