Martin: Mõdu - esimene katsetus

Peamine põhjus, miks see postitus siin blogis ilmub, on see, et Minna kinkis mulle sünnipäevaks raamatud "Kodused rüüped ja napsud" ning "Aromaatne koduvein". Esimesest raamatust sain kinnitust, et minu senised pruulid on kõige klassikalisemad Saaremaa pruulimise tüüpi õlleteod (kui rääkida sordi "Klassika" pruulimise meetodist). Teooriat sai juurde loetud veel mõdu pruulijate netipesast nimega Got Mead, Marc Shapiro mõdu materjalide kogust ning veel ka Tiina Kuuleri koduveini blogist. Teoks vajalikud abivahendid said soetatud pruulimine.ee ja veinivilla.ee kaudu.

Kui juba tegema hakkan, teen kohe korraga rohkem. Nii ka seekord. Nagu ka viimase õllepruulimise puhul, otsustasin proovida mitut erinevat retsepti korraga. Retseptid võtsin Toivo Niibergi raamatust ning sinna juurde väikesed modifikatsioonid (maitse- jms ained), mis pärit internetiavarustest.

Vahepalaks: Kas mõdu või koduveini teo kohta võib ka pruulimine öelda?

Siiani ei olnud ma Tallinnas jookide valmistamisega tegelenud ning seega oli vaja hankida kõigepealt materjalid ja varustus. Väikese ettevalmistusega sain enamus varustusest õnneks väga kiirelt kätte. Kahjuks on leitud keedupott vaid ~17 liitrine. Kui keegi omab suuremat potti, mida ta (ajutiselt?) ei vaja, võib julgelt teada anda! Kui kaubale saame olen nõus ära ostma (või laenama).

Soovitused kääritamiseks käivad seinast seina. Soovitatakse nii madalaid temperatuure koos pikkade käärituse aegadega kui ka soojema temperatuuriga kiiremaid kääritusi.

Esimene virre sai valmis keedetud reedel peale tööpäeva lõppu. Densimeetrit ega hüdromeerit ma selleks hetkeks veel ei omanud ning täpsem konsistents jäi seega mõõtmata. Virre sai endasse Saflager S-23 õllepärmi. Antud pärm pidi olema vastupidavam madalamale käärimise temperatuurile ning pikemale käärimisele. Kahjuks ei ole ma seda siiani käärima saanud (virdesse läks 4 päeva tagasi). Lisasin pärmi toatemperatuuril keedetud veele, kus oli veidi sees lahustunud mett. Poole tunniga oli elutegevus väga korralik ning kruusil müts peas. Kui virre jõudis mahajahtuda (22C) lisasin hüdreeritud(?) pärmi virdele, sulgesin anuma õhukindlalt ning viisin jahedamasse (ca 18-19 kraadi juurde). Ööpäeva möödudes ei olnud elutegevus virdes alanud. Lugesin taas pärmi kasutusjuhendit (toimib 11-24C, ideaalne 11-15C, alla 15C lisada topeltkogus). Seepeale viisin virde mulksutajaga ämbris keldrisse, kus on stabiilselt ~15C. Kaks ööpäeva keldris ei andnud samuti tulemust elutegevuse alguseks (mulksutaja järgi vaadates). Kui keegi oskab nõu anda, mismoodi seda virret veel päästa annab - olen nõus proovima. Kas võib aidata mõne muu pärmi lisamine /temperatuuri vahetus /toitainete lisamine?

Teine virre sai valmis siis, kui olin juba suutnud muretseda veinipärmi ja hüdromeetri. Virde suhkrusisaldus oli 22C juures 130! (vist on palju, oli skaala absoluutne lõpp:)). Paanika esimese virde mitte käima minemisest kallutas mu arvamust sellest, et kindlasti madalal temperatuuril kääritada. Avastasin lisaks, et mulle oli pruulimine.ee poes müüdud kehtivusaja ületanud pärm (eelmisel pärmil, mis esimeses virdes, seda muret polnud). Niisiis läks teise virdesse hoopiski Presto veinipärm. Ca 16h pärast mulises teine virre kenasti.

Vaid vaadata jääb ja oodata, mil ometi saabub see faas, et võib proovima asuda.