Keetmine tore - appi olid tulnud kohe mitu sõpra - seltsis segasem. Teadupoolest võtab mõdukeetmine mitmeid tunde ja seekord möödusid need tunnid väga kiirelt. Sellest õhtust võib pajatada mitmeid lõbusaid jutte - kuid internetti ülestähendama neid siinkohal ei hakka. Märksõnadena lisan kodupruul ja lauamängud.
Käärimisperiood oli seekord 6 nädalat. Nagu ikka kõige meeldivam on vaadelda mõdu käärimist perioodil 3 päeva peale pärmi ja virde tutvumist kuni kolmanda nädala lõpuni. Siis on see protsess kõige kirglikum ja tulemi vaatlus pakub pikalt pinget. Lihtsalt peab endale sel perioodil selgeks tegema, et ei saa oodata ära süsihappegaasi eraldumise vähenemist ja tuleb rahulikult üks hetk ära magama minna. Järgmine päev on alati sama põnev. Muidu võib liiga kauaks selle mulina juurde unistama jääda .
Suhkrusisaldust mõõtmata pakun huupi, et pärm suri taas alkoholi sisse ära uppudes, mitte toidu (suhkru) puudusest nälga. Eelmine mõdu käis viis nädalat ja jäi endiselt pidama seal ca 1085 peal. Käesolevat virret ei ole ma veel mõõtnud. Miskipärast suudan ma mõduga alati jätta mõõtmata virde erikaalu enne käärimise algust. Õlle ja siidri virde käärima panemise hetkeks pole ma veel nii suurt magusust saavutada suutnud, kui viimase mõdu käärimise peatudes.
Kui üks jook suudab kultuurpärmiga kuus nädalat intensiivselt muliseda, siis tuleb sealt midagi päris tõsiseltvõetavalt kanget. Eelmise (viis nädalat käinud) mõduga olid osad ovatsioonid juba väga toredad. Loodan, et ka nüüdsega.
Alustasin sissekannet siia sellega, et hetkel ei õnnestunud mõdu nii hästi, kui eelmine kord. Kui kõik on nii hea, miks ma siis nii arvan?
Kogu siiani käinud protsessi jooksul on olnud joogi värvus vale (võrreldes eelmise korraga). Eelmise virde ja ka lõpp-produkti värvus oli selge tumedam kuldne /tumedam pruun värvus ning juba käärimise lõpus oli jook klaar. Seekord jäi joogi värvus pigem beeži peale ja laagerduma tõstmise alguses ei olnud jook veel klaariks saanud. Puidu värvuste nimetustega kommenteerides siis eelmine kord pigem tume mahagon ja seekord pigem kirss või moodne (kreeka) pähkel.
Aga mis ma ise arvan ja oskan öelda: Kui värv on tõsiselt nõrgem, ei saa ka joogi kõikide omaduste mõõtmise keskmine hinne tulla enam nii kõrge. Hetkel on kirjeldatav jook just selles kategoorias teinud oma kõige suurema põrumise. Teisi omadusi pole veel mõõdetud. Isegi kui maitseomadused paranevad laagerdudes (nagu ka eelmine kord), siis värv enam nii kenaks kindlasti ei lähe.
Ma lugesin enne esimest mõdutegu, et mesi peab olema äärmiselt hea kvaliteediga. Olin sügisel kindel, et nii ongi. Toormaterjal oli pärit täpselt samast talust; pärm oli täpselt sama; maitseained küll veidi erinesid, kuid see ei saa põhjustada nii kardinaalset värvi vahet. Ja värv on vale tõenäoliselt sellest, et mesi oli suhkrustunud! Ehk juba protsessi alguses oli algmaterjalil vale värv. Järeldus: mee kvaliteeti hinnates tuleb kindlasti kasutada väga värsket mett.
Siinses blogis hindamine on täiesti minu enda arvamuse järgi ning seega väga subjektiivne. Ootan hetkel Türi Lillelaata - siis selgub, kas mu esimene mõdu pääses valgete dessertveinide klassis Maalehe Koduveinivõistlusel ka finaali ning mis koha ta seal sai. Ning mis sellest arvavad isikud, kes midagi veinidest teavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar