Tere, minu nimi on Kaido alias kAiFo. Olen sellel saidil võõrleegionär, kui nii võib öelda. Kui vaadata pealkirja, siis kõlab see imelikult. Minul aga on piinlik, sest see lugu sai alguse kunagi ammu, millal täpsel, ei julgegi meenutama hakata. Igatahes sai lubatud postitada (siia) Martini blogisse, midagigi tema pruulitud saare koduõlu kohta. Nüüd on see aeg käes ja olen tasumas oma võlga. Mis aga ajendas mind kokku võtma ja kirjutama? Põhjuseid võiks leida kaks. Esimene on seotud komandeeringuga Venemaale, kus on võimalik tänasel päeval minna poodi ja lasta endale kallata kraanist "elavat õlut" otse pudelisse ja täpselt sellises koguses nagu sa soovid. See oleks justkui kodu õlu, kuid kõrge kvaliteediga. Teine variant on seotud sellega, et üha rohkem inimesi, sõpru-tuttavaid on hakanud tegelema koduste kääritatud jookide valmistamisega. Seda tegin ka mina, aastaid 15 tagasi, kui ma veel keskkoolis käisin. Möödunud nädalavahetusega, aga äratasin endas kodupruulija sädeme ja panin tagasihoidliku (umbes 11L) koguse rabarberi veini mulksuma. Tegemisest ja tulemustest saab siia märkmeid teha ehk kunagi hiljem.Aga see selleks. Tegelikult tahtsin ma rääkida just nimelt sellest õllest, mille maitse on mul siiamaani suus, mis on eheda saare retsepti järgi kokku kootud. Ei ole just palju õllesorte ja õllemaitseid, mille maitse meenub üksikasjalikult ka aasta peale viimase õlle manustamist. Martinil oli pudeli peal silt - eripruul. Ma tean mu kolleegile see õlu nii palju ei maitsenud kui mulle. Mina aga olin sellest ahvivaimustusest. Selle eripruuli maitset võis kirjeldada kui sametist-siidist vedelikku, millel on õrnpeenike mull, mis paitas suud ja kurku, kui kõhtu voolas. Selle õlle maitset vürtsitas veel mõnusalt tasakaalukas kadakane maitse. See oli õlu, millest kunagi ei olnud pohmakat. Seda võisid juua terve õhtu ja sumiseda lauamänge mängides. Oh, kuidas ma igatsen seda siidipehmet õlut. Ülal olev pilt viitab originaalallikale. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar