Kõik sai alguse eelmisel aastal, kui kõik ümberringi rääkisid ja kirjutasid rabarberi veinist. Selleks ajaks, kui teema päevakajaliseks tekkis oli rabarberi hooaeg ammu möödas, rääkimata viimastest jäänukitest mida võis koduaia peenardelt noppida. Räägitakse, et rabarber on esimene kevadekuulutaja veinitegemise osas, sest kevadel on ju rabarber mõnusalt mahlane ja üks esimesi valmivaid aiasaaduseid. Just paras aeg teha mõnus vein suveks. Nüüd siis ärkasin mina ja mina uurisin ühelt sõbralt, kes juba hooaja alguses lahkesti pakkus mulle rabarbereid koogi peale panemiseks, et kas tal juhtumisi on rabarbereid. Tema pakkus, et nendest enam asja ei saa ja rabarber on puitunud. Ma ei jätnud jonni ja läksin asja kaema. Selgus tõsiasi, et jämedamad varred olid tõepoolest puitunud, nii puitunud, et isegi noaga lõigata oli raske. Need rootsud sai kohe minema visatud. Alles jäi peenemad ja mahlasemad varred.
Koduveine on võimalik mitut moodi teha. Esimene ja natukene tülikam variant on teha tükeldatud/purustatud marjadest ja aiasaadustest - saab kääritada vaid suurema suuga ämbritaolises anumas. Teine variant ja vähem tülikam on pressida aiasaadused mahlaks - võib kasutada nii ämbritaolist kui ka pudelikujul olevat kääritamisnõud. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Mina eelistan mahlast veini teha.
Aga nüüd rabarberiveinist. Kodustes tingimustes väikese mahlapressiga oli tükk tegemist enne kui ca 12-13L mahla välja sai pressitud. Mis aga koduse veiniteo juures kõige mõnusam on, ongi see protsess, mis sellega kaasneb, sa teed kõike ise. Muidugi on võimalik ju kusagil toormaterjalid osta, siis jääb ainult kallamise ning ootamise vaev. Kuna mul on 15L kääritamiseks mõeldud pudel, siis pidi natukene arvutama. Teadupärast on rabarber küllaltki hapu ja vajaks veidi lahendamist, seda tegin ka mina. Esimese segu pudelisse tegin ma 7,5L mahlast, 2kg suhkrust ja 3,5L veest. Kuna mul kohe ei olnud võtta veinilupja ja veinipärmi, siis sulgesin pudeli õhuluku korgiga ja ta jäi seisma üheks ööpäevaks. Järgmise päeva õhtuks oli mul Veinivillast ostetud
rabarberiveini stardipakk. See pakk sisaldas ensüüme, toitesoolasid, veinipärmi, veinilupja, käärimise peatajat ja selitajat - ideaalne starter. Ensüümide pakki ma lisama ei hakanud, kuna ma sain aru, et see on vajalik ainult siis, kui veini tehakse rabarberi tükkidest. Kuna stardipakis sisalduv kraam oli mõeldud ca 23L veini tegemiseks ja minul on pudelis ca 12L veinisegu, siis tuli pakkide sisu pooleks jagada, selleks oli mul abiks 1 grammi täpsusega köögikaal. Esimese asjana lisasin oblikhapete neutraliseerimiseks veinilubja (ca 7-8 grammi) ning segasin hoolikalt pudeli sisu. Teiseasjana võtsin toitesoolade ja veinipärmi paki ja valasin sellest välja ca 12-13g, mis tuli 1dl vees segada ja lasta seista ca 15 minutit. Selle segu kallasin ka suurde pudelisse, millele järgnes taaskord hoolikas segamise protsess. Enne ja peale pärmi ja veinilubja lisamist tegin huvipärast hüdromeetriga kontrollmõõtmised, näiduks võis lugeda 70 ühikut. Ma julgesin eeldada, et suhkrut on natukene liiga vähe ja segasin 200g suhkrut juurde, peale suhkru lisamist tõusis näit 78 peale (praegu mõtlen, et oleks võinud isegi natukene rohkem panna). Ega rohkem polnudki midagi, kui panna pudelile õhulukuga kork peale ning jätta mõneks ajaks oma elu elama. Kolmanda päeva hommikul oli käärimisprotsess juba täies hoos. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata. :)
Kõik sai alguse eelmisel aastal, kui kõik ümberringi rääkisid ja kirjutasid rabarberi veinist. Selleks ajaks, kui teema päevakajaliseks tekkis oli rabarberi hooaeg ammu möödas, rääkimata viimastest jäänukitest mida võis koduaia peenardelt noppida. Räägitakse, et rabarber on esimene kevadekuulutaja veinitegemise osas, sest kevadel on ju rabarber mõnusalt mahlane ja üks esimesi valmivaid aiasaaduseid. Just paras aeg teha mõnus vein suveks. Nüüd siis ärkasin mina ja mina uurisin ühelt sõbralt, kes juba hooaja alguses lahkesti pakkus mulle rabarbereid koogi peale panemiseks, et kas tal juhtumisi on rabarbereid. Tema pakkus, et nendest enam asja ei saa ja rabarber on puitunud. Ma ei jätnud jonni ja läksin asja kaema. Selgus tõsiasi, et jämedamad varred olid tõepoolest puitunud, nii puitunud, et isegi noaga lõigata oli raske. Need rootsud sai kohe minema visatud. Alles jäi peenemad ja mahlasemad varred.
Aga nüüd rabarberiveinist. Kodustes tingimustes väikese mahlapressiga oli tükk tegemist enne kui ca 12-13L mahla välja sai pressitud. Mis aga koduse veiniteo juures kõige mõnusam on, ongi see protsess, mis sellega kaasneb, sa teed kõike ise. Muidugi on võimalik ju kusagil toormaterjalid osta, siis jääb ainult kallamise ning ootamise vaev. Kuna mul on 15L kääritamiseks mõeldud pudel, siis pidi natukene arvutama. Teadupärast on rabarber küllaltki hapu ja vajaks veidi lahendamist, seda tegin ka mina. Esimese segu pudelisse tegin ma 7,5L mahlast, 2kg suhkrust ja 3,5L veest. Kuna mul kohe ei olnud võtta veinilupja ja veinipärmi, siis sulgesin pudeli õhuluku korgiga ja ta jäi seisma üheks ööpäevaks. Järgmise päeva õhtuks oli mul Veinivillast ostetud rabarberiveini stardipakk. See pakk sisaldas ensüüme, toitesoolasid, veinipärmi, veinilupja, käärimise peatajat ja selitajat - ideaalne starter. Ensüümide pakki ma lisama ei hakanud, kuna ma sain aru, et see on vajalik ainult siis, kui veini tehakse rabarberi tükkidest. Kuna stardipakis sisalduv kraam oli mõeldud ca 23L veini tegemiseks ja minul on pudelis ca 12L veinisegu, siis tuli pakkide sisu pooleks jagada, selleks oli mul abiks 1 grammi täpsusega köögikaal. Esimese asjana lisasin oblikhapete neutraliseerimiseks veinilubja (ca 7-8 grammi) ning segasin hoolikalt pudeli sisu. Teiseasjana võtsin toitesoolade ja veinipärmi paki ja valasin sellest välja ca 12-13g, mis tuli 1dl vees segada ja lasta seista ca 15 minutit. Selle segu kallasin ka suurde pudelisse, millele järgnes taaskord hoolikas segamise protsess. Enne ja peale pärmi ja veinilubja lisamist tegin huvipärast hüdromeetriga kontrollmõõtmised, näiduks võis lugeda 70 ühikut. Ma julgesin eeldada, et suhkrut on natukene liiga vähe ja segasin 200g suhkrut juurde, peale suhkru lisamist tõusis näit 78 peale (praegu mõtlen, et oleks võinud isegi natukene rohkem panna). Ega rohkem polnudki midagi, kui panna pudelile õhulukuga kork peale ning jätta mõneks ajaks oma elu elama. Kolmanda päeva hommikul oli käärimisprotsess juba täies hoos. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar