Möödus mitu-mitu päeva, kuid üks esmaspäev kopsis R minu korteri uksele ja ütles, et nüüd on õlletegu ja võib vaatlema - juttu ajama tulla. Traditsioon nõuab, et järgmise koduõlle tegemise ajal juuakse eelmist ja läksin külla koos Muntons Wheat'iga, sest päris linnasest tehtud kraami mul enam järel ei olnud. Seda, et tegemist on koduõllega, ei tahtnud ei S, M ega R uskuda. R tegi lausa pilti ja pani ühte avalikku kohta üles (kus kohast ma selle ilma luba küsimata nüüd ära kopeerisin, sest mul ei olnud omal selle õlle kohta pilti käepärast - palun kergemat karistust). Ei oska nüüd öelda, kas tuli see minu relatiivsest suurusest eelmainitutega või millestki muust, aga keegi midagi halba õlle kohta too õhtu ei öelnud.
Minu sõbrad H ja K, kes minu Muntons Wheat'i (MW) rohkem on proovinud jäid ka rahule. K arvates ei olnud tegemist väga nisuõllega - klassikaline hefeweizen on tõesti veidi teistsugune. Täpsemat arvamust ei saanud ma isegi peale mitut õlut. Herr H on nisuõlledes veidi rohkem kodus, sest harrastab õlledest peamiselt vaid just neid. Tema tunnistas selle klassikaliseks nisuõlleks. Kui tema 'pole paha' ja 'täitsa joodav' ära tulid, läkitasin mõtteis kiidusõnad Muntonsi poole teele. Nii kõrget ülistust kuuleb H käest konsumeeritavate asjade kohta harva. Näiteks temalt toidu kohta saadud 'päris okei' on kümne palli skaalal umbes kaheksa ja pool minu arusaamise järgi.
Tegin MW pudelitega ka ühe katse. Katse luhtus küll suures plaanis minu laiskuse /hajameelsuse tõttu, kuid vajab äramärkimist (äkki keegi teine teeb sama katse, kuid paremini). Nimelt pooli villitud pudeleid käisin ma 3-5 korda raputamas ja pooled elasid laagerdusperioodi üle sama vagalt nagu mungad Rocheforti kloostris - keegi ei seganud neid. Lootsin leida vastust küsimusele, kas loksutamine aitab süsihappegaasil paremini lahustuda ja kas mull on loksutamise tõttu peale väljavalamist pikemalt joogis (lahtub aeglasemalt). Olen nüüd kaks korda proovinud (avada korraga ühe pudeli mõlemast satsist, valada välja ja siis neid jälgida). Ei saanud aru, et oleks suurt vahet. Ei jaksanud samas ka kaua oodata, oli ju vaja pea kohe jooma hakata - et liiga ära ei lahtuks.
Minu enda arvates jäi keha veidi vesiseks ja pead polnud olla. Sissekeedetud mõrudus oli piisavalt pisike ja sobis sellesse buketti. Eelmine kord, kui ma konservist õlut tegin, panin 22L vee asemel kogemata 25 ja sai väga vesine lake. Seekord sai veidi vähem vesine (järgisin hoolega vee kogust). Järgmine kord lisan kindlasti 3L vähem vett, kui konserviretseptis öeldud. Pea puudumine oli võib-olla tingitud mu desinfitseerimine meetodite ebapiisavusest (pesu + osoonpesu + pudelite kuumutamine jäi äkki nõrgaks?). Vähemasti kõik materjalid, mis ma siiani olen läbi töötanud viitavad desinfitseerimisvigadele, kui peamisele põhjusele, miks pea kehva tuleb.
Aga algusesse tagasi minnes: leivast tehtud õllest ka kahjuks pilti pole. Värv oli ca 45EBC kandis. Samas oli see korralikult hägune, nagu üks nädalavanune koduõlu peaks klassikaliselt olema. Maitse oli üllatavalt hea - veidi hapukas ja korralikult mõru. Natuke meenutas ühte lambicut, mida ma hiljuti mekkisin (Mort Subite). M ütles, et R pani peale tavalise kokkulepitud suhkru veel lisaks ca topelt samapalju suhkrut. See oli vist peamiseks põhjuseks, miks kaks 0,3L klaasi seda õlut, mis mul oli au saada, ajasid laulma ja tantsima. See oli väga vahva. Kui sa ei tee õlut janukustutamiseks, siis selline peabki üks isetehtud õlu olema - maitseb hea ning tekib tuju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar