Varasemalt kirjutasin õlle peale lühendeid linnase ja humalasortidest, lisades juurde numbreid laagerduspäevade ning käärimiseks vajaliku lisasuhkru kogustega. Üks hetk meenutasid need keerulisi ja ohtlikke keemilisi ühendeid ning et saada külmkappi avades kiiresti selgusele, mis õllega on tegemist, alustasin veidi tagasi nende nimetamist võimalikult lühikeste, ent meeldejäävate nimedega.
Sedakorda on valmis saanud Eve nimeline õlu. Esimest korda ei ole tegemist laagrikarva heleda õllega. Vastu valgust vaadates hindan õllede värvi hindamise skaalal numbriks 25 või 26. Ilus punakas toon on sellel tumedusel juures. Värv meeldib mulle VÄGA. Siiani on vist rekord tumedus napilt alla 20, nii et erineb juba väljanägemise järgi kõvasti minu "klassika"st.
Ka maitse on minu klassikalisest pruulist väga erinev. Esiaglu on Eve magus, lonksu keskelt mõru ja pärast neelamist jääb hapukas järelmaitse. Humalat võiks olla 40 IBU ringis, kuid karamell peidab seda väga kõvasti (või olen ma midagi väga valesti arvutanud). Veidi meenutab see jook mulle Šoti või Inglise ale'e.
Mis mind ennast väga üllatas - gaseerimiseks lisatud suhkur oli koguseliselt sama, mis mu varasematel pruulidel, kuid reaalselt on gaasi väga palju vähem tunda. Üllataval kombel see ei häiri mind üldse. Kuigi olen varem mullide teemal jauranud (tookord siidri võtmes, aga tegelikult kehtib see enamik kordadel ka õlle kohta) - olen siiani arvamusel, et kui juba gaseerida, siis ikka korralikult!
Kokkuvõtvalt - olen enamvähem rahul - aga proovin rohkem mitte teha. Pole ikka niiväga minu maitse järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar