Martin: Coopers Lager

Kaifo tegi hiljuti õlut. Ta pole sellekohast sissekannet veel(?) teinud. Muide ta on üleüldse laisk blogija. Ka mina pole usin, kuid siiski jõuan end tihemini kokku võtta. Sissekanne tuleb minu poolt, sest osaliselt olin ka ise idee sünni juures ja teiseks sain seda õlut proovida.

Väga täpset infot, kuidas see tegu toimus mul ei ole. Igatahes Kaifo viimane õlletegu kokkuvõtvalt: tegi kahest erinevast kontsentraadist kahe erineva suhkruga. Sortideks olid Coopers Lager ja Muntons Lager. Üks suhkur oli vedel, teine mitte. Kõrval oleval pildil on Coopers vedela suhkruga.

Kui on aega pikemalt ja soovin suuremat elamust ja satun korraliku valikuga kohta, haaran viimasel ajal mõne import-dunkli. Aga üldiselt joon meeleldi janu pärast laagri või kaks. Seega ootasin sellest teost midagi mõnusat ja meeldivat. Eriti ma ei pettunudki.


Pildil on õllel ka väike vahumüts, kuid see kukkus sama kiirelt, kui kõikidel teistel siiani ise kontsentraadist tehtud-joodud õlledel. Esimene lonks oli veidi liiga humalane, kuid edasi libises antud sort kenasti. Maitses säilis mõnus mõrkjas maitse kenasti lõpuni. Karamelli oli minu jaoks törts palju. Alkoholisisaldust maitses tunda ei olnud (kuuldu põhjal võiks see jääda 4 kraadi juurde). Esimene mull vajus võib-olla veidi liiga kiirelt ära, kuid keskmine-pisike mull jäi klaasi tõusma ka 40 minutit peale väljavalamist. Värvus on pildilt suhteliselt kenasti tuvastatav - umbes 23 õlle värvuse tuvastamise pildi alusel. Läbipaistvust oli minu eksemplaril nõrk, kuid selles pean vist peamiselt süüdistama iseennast - mul ei olnud võimalust asetada pudeleid külmkappi püsti ja avamise protsessi käigus tõenäoliselt loksus viimane sade põhjast  üles.

Peale pikemat vaagimist jõudsin järeldusele, et pean ikkagi täna ka teise õlle jooma. Järgmine päev võrreldes on võrdlusmoment liiga olematu. Teiseks õlleks oli taaskord Coopers Lager, seekord tahke suhkruga.
Pead hoidis teine katseeksemplar püsti edukalt küll lõpuni. Polnud teine teab mis suur, kuid minu imestuseks jätkus teda klaasi tühjenemiseni (40-45min). Humala osas ei olnud peaegu erinevust (ei tohtinudki olla). Karamell ei seganud. Võib-olla just seetõttu oli humalat tsipa rohkem tunda. Alkoholi samuti ei olnud (kuuldu põhjal alla 4 kraadi). Algne mull oli lausa bonaqualik, jätkus kauemaks, kui eelnevalt kirjeldatud sordil, kuid kustus taaskord veidi kiirelt. Poole klaasi pealt (~25 min peale välja valamist) olid alles vaid imeõrnad üksikud mullid. Värvus võiks eelmainitud tabeli alusel olla ca 15. Läbipaistvus oli olemas olenemata sellest, et antud pudel seisis külmikus samuti pikali asendis.


Peamine vahe oli juba põhikäärimise alguses lisatud suhkrutes. Gaseerimisel vist lisati kõikidele sortidele täpselt samu sukhruid? Maitse ja värvuse vahe oli olemas. Mitte liiga suur, kuid siiski täiesti märgatav. Vahumütsi säilumist pidavat enim määrama kõiksugu erinevate joogiga kokku puutuvate nõude desinfitseerimise aste. Seega enne järgmisi analoogseid võrldusi sellele teemale joont alla ei tõmbaks. Mõlemad õlled on head, lihtsad ja sobilikud joomiseks, kui on isu juua kiirelt üks õlu ning mitte sellele liialt mõelda. Oma klassi kohta on neil olemas vähem või rohkem kõik vajalikud omadused. Olenemata suhkrust sobib antud õlu rinda pistma poelettide lookas laagritege valikuga. Lisaks antud õlle poolt pakutavale maitsenaudingule ja soodsamale hinnale tunned selle õlle puhul lisaks veel isetegemise (/sõbra isetegemise) rõõmu .

Postituse kokkuvõtteks - põnev katsetus! Tore, et Kaifo leidis aja ja võimaluse see läbi viia.