ZT BrewOff - Suur Sula in the making

Well, we had an idea with Tom, that we should hold a brewing workshop in ZT. So we did...

There was an official announce around four weeks before our annual conference GeekOUT.

We lined up two teams - Tallinn office vs Tartu office. I was supposed to lead the Tallinn team and Tom was supposed to lead the Tartu team.

As I have had a longer pause in brewing due to unfortunate private issue, I was really eager for this event...

The announce video:

Birds and bees and everything I like

I did a small presentation on ZT Engineering seminar about brewing.

Martin: Võõrast kraami nõrkemiseni?

Kaarel tõi mulle umbes aasta tagasi kolm pudelit. Ja ma olen isegi teadmata põhjustel nende avamisega siiani viivitanud. Aga täna on see õhtu, kui ma ühe neist avasin. Ühe pudeli peale oli kirjutatud "Red", teise peale "IPA" ja kolmas oli markeerimata. Kahtlustan "Rakvere Raibet". Sest sellest oli meil kunagi juttu.

Kergelt punakas värvus, nii umbes 23 kandis. Aroom on magusapoolne, aga see tuleb suuresti sellest, et see õlu on minu meelest väga magus. Mõrudust on päris korralikult sisse keedetud, ent see ei suuda kõike magusat ära peita. Ja vaht püsib ja jääb kenasti juues klaasi peale triipe tegema - mina ei ole seda vahekorda paika suutnud ise veel ajada - millegipärast on minu toodangul pigem siidritüüpi mull ja vaht kukub kiirelt ära.

Esimesena annab lonksu ajal tunda humal, mille (minu jaoks liigne) magusus kohe üle võtab. Mulli on kuidagi vähe alles jäänud ning tavapärane süsihappegaasi kurgu kõdistamine on puudu. Järelmaitses jääb alles taaskord humala kibedus, kuid samal ajal suu kuidagi kleebib. Tartu Gambrinuse maitsemeeled suudaksid kindlasti rohkem nüansse välja tuua. Mina nii terava maitsemeelega pole /või ei oska lihtsalt ise ära tunda erinevaid aroome.

Kokkuvõtvalt pean ütlema, et see ei ole minu teema. Kui juba humal on veidi rösti saanud ja õlle värv üle 20, siis suvel kohe üldse peale ei lähe. Äkki lihtsalt liigne palavus. Talviti mulle ikka vahest dunkel või kaks sobib. Muud sordid muidugi väga mitte... Lükkan enda jaoks ümber pealkirjas toodud väite.

Martin: Tõmmu kaunitar Eve

Varasemalt kirjutasin õlle peale lühendeid linnase ja humalasortidest, lisades juurde numbreid laagerduspäevade ning käärimiseks vajaliku lisasuhkru kogustega. Üks hetk meenutasid need keerulisi ja ohtlikke keemilisi ühendeid ning et saada külmkappi avades kiiresti selgusele, mis õllega on tegemist, alustasin veidi tagasi nende nimetamist võimalikult lühikeste, ent meeldejäävate nimedega.

Sedakorda on valmis saanud Eve nimeline õlu. Esimest korda ei ole tegemist laagrikarva heleda õllega. Vastu valgust vaadates hindan õllede värvi hindamise skaalal numbriks 25 või 26. Ilus punakas toon on sellel tumedusel juures. Värv meeldib mulle VÄGA. Siiani on vist rekord tumedus napilt alla 20, nii et erineb juba väljanägemise järgi kõvasti minu "klassika"st.

Martin: Eva

Kui eksamisessioon oli juba peaagu läbi ja kallis perekond oli veel Lääne-Eesti saarestikus puhkamas, meenus mulle üks hommik ärgates, et mul on pööningul kotitäis vilja, külmkapis ports humalat ning üks pisike pakk pärmi. Kõik need komponendid on vist pea aasta oodanud seda hetke, et oleks nädalavahetus ning ei oleks liiga palju toimetamist. Umbes kuu aega tagasi see hetk saabuski.

Tassisin viljakoti ja kauaks tolmu koguma jäänud õllenõud kööki, võtsin külmkapist pärmi ning humala ja istusin mitmeks tunniks arvuti ette :-)

kAiFo: kolme kalja test

Käisin ühel päeval Prismast endale leiva- ja õlleteo jaoks maltoosat varumas ning nägin Rakvere maltoosa kõrval vene kirjadega poole liitrist purgikest. Purgi peale oli kirjutatud "концентрат квасного сусла" ehk siis maaletooja oli selle tõlkinud kui, kaljavirde kontsentraat (linnaseekstrakt). Kuigi tean, et venelased oskavad üsna hästi teha elavaid õllesid ja mitte väga ammu Moskvas käies sain proovida lapsepõlvest tuttava maitsega kalja. Kõigest sellest, tekkis minul mõte, et peaks järele proovima. Asja põnevamaks tehes, tuli osta võrdluseks kõrvale veel Nordicu kodukalja pakk ning Pere kalja- ja õllepulber, et siis vaadata, millest kõige parem kali tuleb.

Martin: Kuidas teha õunamahlast veini?

Kui õunu palju üle jääb ning on neid võimalik mahlaks teha, samas aga mahla liiga palju juba hakkab saama - soovitan mahlast siider või vein teha! Ise õunamahlast vein teha on imelihtne. Vähemalt teoorias. Lühidalt kokkuvõttes peaks see käima nii: võta mahl, lisa suhkur, lisa pärm, anna aega ja joo. Teen ise õunast veini esimest korda ja seepärast on kõik alles teoreetiline. Siidrit ma kunagi juba proovisin.

Ma pole mitu kuud Saaremaale jõudnud, et ise mahla teha ja seega hankisin ma mahla kodule veidi lähemalt. Otsisin internetist ja kuulasin tuttavate kaudu maad. Lõppeks sain interneti kaudu leitud mahla osas hea hinnaga kaubale. Väike hirm oli võõra mahlaga tegelema hakata, kuid ostes nägin, et suhkrusisaldus on umbes sama, mis meie enda Saaremaa mahlal.

Kui tavaliselt on õunamahl kas magus, mage või hapu, siis see konkreetne mahl oli korraga hästi magus ja hästi hapu. Eeldan, et tegemist oli mitme erineva õunasordi seguga. Mahla erikaal paistab pildil. Kõikide mulle teadaolevate näitajate järgi on seda veiniteoks veidi vähe ja seega tuli virret enne kääritamist veidi putitada.

Martin: Katsetused rabarberiga

 Peale seda, kui Minna mulle raamatud kinkis, soovisin ma pikalt, et oleks kevad ja Saaremaal kasvaks palju rabarbarit. Saabus kevad ja Salmel rabarbarit palju ei kasvanud, ainult napilt sai koogi jaoks.
Murikal on õnneks iga suvi rabarberit päris palju ja sinna ma siis suundusingi. Ei saa ju jätta kasutamata võimalust, et on kevad ja rabarbari hooaeg ja võimalus proovida rabarberiveini teha. Sealsed viljad on veidi metsikud (keegi pole neid väga hooldada jõudnud viimased aastad) ja seega otseloomulikult ka päris suured (vihje pildi suunal). Pildil on süles meie kolme põõsa pealt korjatud 6,5kg köögivilja. Sellest jäi täpselt niipalju puudu, et käisin keskturul ja sebisin veel 3 kg juurde. Sain peaaegu kastruli täis (linnas on endiselt vaid pisike kastrul).

Martin: Mõdu - esimene tegelik õppetund

Eelmine mõdu sai minu enda arvates väga hea. Vähemasti see kangem ja pikemalt laagerdunud versioon nimega Hea Mõdu. Proovisin nüüd sarnast tulemus taas saavutada. Paraku tean juba laagerdumise alguses, ilma maitsmata, et see ei õnnestunud päris nii hästi.

Keetmine tore - appi olid tulnud kohe mitu sõpra - seltsis segasem. Teadupoolest võtab mõdukeetmine mitmeid tunde ja seekord möödusid need tunnid väga kiirelt. Sellest õhtust võib pajatada mitmeid lõbusaid jutte - kuid internetti ülestähendama neid siinkohal ei hakka. Märksõnadena lisan kodupruul ja lauamängud.

Martin: Aastalõpu ölle(de) tegemine

Kevadise pruuli Klassika lõi kõvasti laineid nii kodus kui ka pruulimise võistlusel. See on siiani minu pruulimiste ajaloo jooksul ka kõige joodavam õlu meie Salme (Saaremaa) kodus. Oli fakt, et Klassika tuleb ka seekord. Klassikalise retsepti järgi ja klassikaliste komponentidega Klassika. Kääritatud klassikalises puutõrres ja loodetavasti peale käärimist ka klassikaliselt hea maitsega.

Minu pruulimise traditsioon on siiani ettenäinud, et kui õlut teen, teen kohe mitu erinevat korraga. Peale kõige klassikalisema Saaremaa koduõlle otsustasin seekord proovida teha ühe lihtsa ale tüüpi õlle, ühe lahja laagri ja proovida kätt oma esimese nisuõllega.

Martin: Mõdu - esimene katsetus

Peamine põhjus, miks see postitus siin blogis ilmub, on see, et Minna kinkis mulle sünnipäevaks raamatud "Kodused rüüped ja napsud" ning "Aromaatne koduvein". Esimesest raamatust sain kinnitust, et minu senised pruulid on kõige klassikalisemad Saaremaa pruulimise tüüpi õlleteod (kui rääkida sordi "Klassika" pruulimise meetodist). Teooriat sai juurde loetud veel mõdu pruulijate netipesast nimega Got Mead, Marc Shapiro mõdu materjalide kogust ning veel ka Tiina Kuuleri koduveini blogist. Teoks vajalikud abivahendid said soetatud pruulimine.ee ja veinivilla.ee kaudu.

Martin: Pruulimine mai 2010

Laupäev oli pikk ja raske. Algas pool seitse hommikul müürikatla alla tule tegemisega. Ning lõppes poolkaksteist õhtul viimase virde käärimapanekuga. Protsessiliselt sai tehtud kõik toimingud, mis ka eelmine kord (eelmine postitus). Suur erinevus oli selles, et seekord pidin kõik asjad üksi tegema.

Teine suur erinevus oli see, et otsustasin proovida ka nö saarlaste jaoks ebatraditsioonilisel meetodil õlut teha (netist leitud retsepti järgi). Järgisin meskimisel üht netist leitud retsepti ja kasutasin pruulimise saidi kalkulaatoreid, et tulemus ikka rohkem retseptikohasem saaks. Tagatipuks mõtlesin proovida uue meetodiga meskitud virde peal kahte erinevat pärmi.

Martin: Ölletegu Salmel november 2009

Olles korra juba õlut teinud, hakkas see protsess mulle väga meeldima. Justnimelt see protsess - et teen ise oma pisikeste valgete kätega midagi valmis. Ja mitte lihtsalt! Teen valmis samade meetoditega, kui seda tehti aastasadu (kui mitte tuhandeid) samas kandis. Edit 2010: Rahvasuu räägib, et esimene vasikas läheb ikka aiataha. Ma ise arvasin oma esimesest pruulist täitsa hästi, kuni teise pruuli valmimiseni... Läks aiataha küll:)

Õlletegu algas hommikul väga vara müürikatlas vee keema ajamisega. Kell oli siis veel nii vara, et mina alles puhkasin kohalesõidu väsimust välja. Kell kaheksa aeti mind siiski üles ning tuli asuda tegudele.