Pühad on käes ka Sakus

Seeria: Mulle tegelikult ei maitse tumedad õlled. Osa 2.

Kirjutasin ükspäev, et poes käies olid pühad õlleleti juurde jõudnud ja eneselegi arusaamatul põhjusel ostsin mitu tumedat õlut. Võib-olla soovisin alateadlikult samuti pühad koju ära tuua. Mõjus igatahes. Pärast on saanud nii (veri)vorsti kui (prae?)kapsast. Ka piparkooke on hakanud pere naispoole esindajad tihti tegema.

Õllest ka mõni sõna. "Klassikaline Balti Porter, mis on pruulitud piiratud koguses unikaalse retsepti alusel spetsiaalselt 2014 aastalõpu pühadeks. Tavapärasest rohkem karamell. ja kohvilinnaseid annavad õllele rikkalikuma ja röstisema maitse". Klassikaline, olemas. Piiratud koguses unikaalset retsepti ei oska hinnata. Äkki tõesti on. Kohvi ja karamelli tuleb järelmaitses väga tugevalt esile küll. Mingi muu kõrvetatud asi veel, aga ei oska päris täpselt välja mõelda mis. See on see rikkalik äkki?

Martin: Kokkuvõte õlleaastast 2013

Sissekandeid siia ajaveebi pole eelmisel aasta väga palju olnud. Mitte, et ma poleks õlut teinud. Vastupidi. Õlut jõudsin täitsa teha, aga kuidagi ei jõudnud arvutisse, et ajaveebi sissekandeid teha.

Minu jaoks oli 2013 kindlasti Ale tüüpi õlle aasta. Kokku sai tehtud kuus laari Ale tüüpi õlut. Arvestuslikult veidi peale 200 liitrit koguses. Katsetasin mõrudusi IBU 20st kuni 50ni. Alkoholisisaldust 4,5 kuni 7,5%. Paljud tehtud ainult Saaremaal kasvatatud linnastest. Humalad oli peamiselt välismaised. Keskmiselt vaireerusid õlled värvilt kuue ja viieteistkümne vahel. Üks suurem laar sai pruulitud klassikalist Saaremaa stiili (lahtiselt puunõudes). Enamik siiski traditsioonilist korteripruuli stiili (pisikese poti ja 30L pruulimisämbriga).

Tänast postitust ajendas mind kirjutama soov olla mõtetes teiega @Arnel, @Erkki, @Pavel, @Joonas (ja võimalus, et üks lastest juba magab öö-und @18:15! ja teine alles ärkas ja chillib omaette). Juuli 2013 lõpupoole alustatud Iti (pildil) maitseb endiselt hea - olengi mõtetes teiega! Kuigi selle postituse lõppu tipin juba laps süles, püsti seistes ja ühe näpuga ...

Martin: Kuitsi "Smash 4,7"

K.I.S.S - põhimõtteid palutakse juba alates 1970 aastatest kasutada väga erinevates eluvaldkondades, miks ka mitte õlle juures... Smash brewing annab pruulijale täpse ülevaate linnasest ja humalast mida kasutad.

Kuits andis mulle hiljuti selle pildil oleva pudeli... Täna proovisin seda omaenda õlleteo kõrvale... Laager tüüpi õlu, värv on laagrile kohaselt kena heledam kuldne, nii kuue ringis; vahtu hoidis pea lõpuni; lõhnab kenasti (veidi segab täpset hinnangut andmast taamal välja kaalutud humal, mis kohe minu enda keedu sisse läheb).

Arvan, et see 4,7 tähendas alkoholi sisaldust. Väga maitsest aru pole saada, sest maitse on enamvähem tasakaalus. Kui siis veidi võiks keha kallal norida... Mulle meeldiks veidi tugevama keskkohaga õlu.

Ma polnud varem Smash õlle(de)st midagi kuulnud ja lugesin tänu Kuitsi antud õllele veidi täpsemalt, mida Smash endast kujutab. Kindlasti võtan ette millalgi! Soovitan teistelegi proovida.

Martin: Võõrast kraami nõrkemiseni?

Kaarel tõi mulle umbes aasta tagasi kolm pudelit. Ja ma olen isegi teadmata põhjustel nende avamisega siiani viivitanud. Aga täna on see õhtu, kui ma ühe neist avasin. Ühe pudeli peale oli kirjutatud "Red", teise peale "IPA" ja kolmas oli markeerimata. Kahtlustan "Rakvere Raibet". Sest sellest oli meil kunagi juttu.

Kergelt punakas värvus, nii umbes 23 kandis. Aroom on magusapoolne, aga see tuleb suuresti sellest, et see õlu on minu meelest väga magus. Mõrudust on päris korralikult sisse keedetud, ent see ei suuda kõike magusat ära peita. Ja vaht püsib ja jääb kenasti juues klaasi peale triipe tegema - mina ei ole seda vahekorda paika suutnud ise veel ajada - millegipärast on minu toodangul pigem siidritüüpi mull ja vaht kukub kiirelt ära.

Esimesena annab lonksu ajal tunda humal, mille (minu jaoks liigne) magusus kohe üle võtab. Mulli on kuidagi vähe alles jäänud ning tavapärane süsihappegaasi kurgu kõdistamine on puudu. Järelmaitses jääb alles taaskord humala kibedus, kuid samal ajal suu kuidagi kleebib. Tartu Gambrinuse maitsemeeled suudaksid kindlasti rohkem nüansse välja tuua. Mina nii terava maitsemeelega pole /või ei oska lihtsalt ise ära tunda erinevaid aroome.

Kokkuvõtvalt pean ütlema, et see ei ole minu teema. Kui juba humal on veidi rösti saanud ja õlle värv üle 20, siis suvel kohe üldse peale ei lähe. Äkki lihtsalt liigne palavus. Talviti mulle ikka vahest dunkel või kaks sobib. Muud sordid muidugi väga mitte... Lükkan enda jaoks ümber pealkirjas toodud väite.

Martin: Tõmmu kaunitar Eve

Varasemalt kirjutasin õlle peale lühendeid linnase ja humalasortidest, lisades juurde numbreid laagerduspäevade ning käärimiseks vajaliku lisasuhkru kogustega. Üks hetk meenutasid need keerulisi ja ohtlikke keemilisi ühendeid ning et saada külmkappi avades kiiresti selgusele, mis õllega on tegemist, alustasin veidi tagasi nende nimetamist võimalikult lühikeste, ent meeldejäävate nimedega.

Sedakorda on valmis saanud Eve nimeline õlu. Esimest korda ei ole tegemist laagrikarva heleda õllega. Vastu valgust vaadates hindan õllede värvi hindamise skaalal numbriks 25 või 26. Ilus punakas toon on sellel tumedusel juures. Värv meeldib mulle VÄGA. Siiani on vist rekord tumedus napilt alla 20, nii et erineb juba väljanägemise järgi kõvasti minu "klassika"st.

Põnev õlu

Minuni jõudis tänu headele inimestele kõrval pildil olev õlu. Pealkirjaks Eestimaine käsitööõlu ja suuremalt tellija(?) nimi. Väga pisikeses kirjas on juurde mainitud "Metsamees OÜ, Norbby küla, Vormis vald".

Mul on selle õllega seoses ainult ühel teemal küsimusi - kus te olete siiani olnud? Ja kus kaudu teie õlut veel saab (osta?)?

Kui proovida viimast Google kaudu leida, siis küla otsides pakutakse tulemusi vaid Norrby küla kohta (sildil pisike typo). kA firma ise on ka hästi peidetud - kõik viited otsingus on pigem Lõuna-Eestisse, kui Lääne-Eestisse.

Ma ei ole ammu midagi nii head ei saanud ega teha suutnud. Minu maitsemeeli on tabatud väga täpselt.  Nii et kõik vihjed, mis aitavad leida tegija ning teada saada, kuidas sellist õlut veel leiab - on väga teretulnud.

Ka lisan ma hea meelega siinsele postitusele õllemeistri kontaktid, kui keegi peale sildil oleva ettevõtte soovib ka oma tellimuse(d) teha.

Martin: Evaga on kõik, Ave kord

Evaga sai kõik ühele poole juba tegelikult mitu nädalat tagasi. Oli hea, kuni see kestis, nüüd on aga see paraku läbi. Ja tuleb hakkama saada sellega mis on. Õnneks sai kohe peale Evat Ave tarbimiskõlbulikuks ja ei pidanud kaua üksildust kannatama.

Ave on püss! Eva oli ikka Ave kõrval selline sulnis, tagasihoidlik, lahke naeratusega tore sõbralik tegelane. Ave aga ei jää nurka ootama, kuniks sa teda kõnetad, vaid hüppab kohe kaela ning hakkab õpetama, mis ja kuidas teha.

Järgmine sõber saab kindlasti olema veidi leebem, kui ka Avega suhe peaks lõppema mingi hetk. Hetkel ei ole ma kindel, kas ma arvutasin midagi valesti või mõõtsin midagi valesti. Mulle muidu meeldivad sarnased seltsilised, kuid veidi olen siiski vist üle piiri läinud seekord.

Martin: Eva

Kui eksamisessioon oli juba peaagu läbi ja kallis perekond oli veel Lääne-Eesti saarestikus puhkamas, meenus mulle üks hommik ärgates, et mul on pööningul kotitäis vilja, külmkapis ports humalat ning üks pisike pakk pärmi. Kõik need komponendid on vist pea aasta oodanud seda hetke, et oleks nädalavahetus ning ei oleks liiga palju toimetamist. Umbes kuu aega tagasi see hetk saabuski.

Tassisin viljakoti ja kauaks tolmu koguma jäänud õllenõud kööki, võtsin külmkapist pärmi ning humala ja istusin mitmeks tunniks arvuti ette :-)

Martin: Amber ale

On ju tore, kui külmkappi tekivad ise mingid huvitavad õlled? Minule igatahes väga sobib, kui nii juhtub. Peale viimast õlle-maitsmise postitust võttis minuga ühendust Kaarel ja pakkus välja mõned õlled vahetada. Nii saigi tehtud. Suvi on hullult kiire aeg olnud ja Kaarli toodud õlled on nüüd pikalt oodanud, aga nüüd kukkus ühe nende tund - esimesena haarasin pudeli, millele peale Amber Ale kirjutatud.

Väga klassikaline amber! Esimese asjana lõi ninna mõnus karamelline lõhn. Värviks minu hindamisskaala järgi ca 17, klaariks ei olnud läinud. Maitselt meenutab veidi Newcastle Brown Ale'i, kuid veidi pehmem. Kindlasti aitab pehmel maitsel esile tulla vähene gaas, mis antud õlle juures väga sümpatiseerib. Kangusega on aga asjad nii, et peale poolt klaasi tuli väike sumin juba - ei tea kas ongi nii kange? :-)

Martin: Tume

Veel üks põnev leid. Kahjuks ka viimane :)

Nimeks pudeli peal on TUME. Värvus on 32 kanti, aga punakam. Siiski päris tume. Telefoni vägu tõttu paistab tumedam. Samuti nagu eelmise postituse üllatuskülaline, puudub mul ka selle kontkreetse õlle kohta igasugune mälestus - mis, millal ja kuidas. Ka see pudel on pikalt oodanud sessi lõppu ja vabamat õhtut. Ning vahepeal mahtus mulle pähe vaid matemaatika.

Õlle hindamisega juhtus sedamoodi hapusti, et see sai enne otsa, kui ma suutsin midagi ära kirjutada. Niipalju vaid, et mu elukaaslane ütles: nagu poeõlu.

kAiFo, kAiFo: mis see oli :)?

Kõikidele lugejatele, kes ise õlut teevad: kui teil on veidi oma toodangut üle, andke julgelt märku. Maitsen hea meelega õlut ja soovi korral teen oma ajaveebis reklaami.  :)

Martin: GHBeer

Tekkis tunne, et jooks täna ühe õlle. Külmkapi lahti tehes vaatas esimesena vastu portselankorgiga pudel, millel peal kirjas GHBeer!

Pead hoidis GHBeert paar minutit kenasti, siis hakkasin isuga jooma ja pele seda vajus pea kiirelt ära.Vahurante ei jäta.

Värvus on 13-14 kanti. Läbipaistvus hea, kuid mitte perfektne.

Kehaks oleks nagu ale, aga veidi meenutab laagrit. Ju on toas tehtud laagrikonserv ale pärmiga.

Humal on keskmisest tugevam. Veidi tsitruseline, aga ära ei tunne. Kas konservile on miskit juurde keedetud?

Tean, et see pudel on sealt kapist mind vaadanud juba kindlasti terve kuu või veidi peale. Ju see kAiFo oli, kes selle tõi (teised eriti ei too õlut veel, aga samas võiks...). Aga mis see täpsemalt on, seda ma ei tea. Sai kiirelt otsa igatahes...

kAiFo: kolme kalja test

Käisin ühel päeval Prismast endale leiva- ja õlleteo jaoks maltoosat varumas ning nägin Rakvere maltoosa kõrval vene kirjadega poole liitrist purgikest. Purgi peale oli kirjutatud "концентрат квасного сусла" ehk siis maaletooja oli selle tõlkinud kui, kaljavirde kontsentraat (linnaseekstrakt). Kuigi tean, et venelased oskavad üsna hästi teha elavaid õllesid ja mitte väga ammu Moskvas käies sain proovida lapsepõlvest tuttava maitsega kalja. Kõigest sellest, tekkis minul mõte, et peaks järele proovima. Asja põnevamaks tehes, tuli osta võrdluseks kõrvale veel Nordicu kodukalja pakk ning Pere kalja- ja õllepulber, et siis vaadata, millest kõige parem kali tuleb.

kAiFo: Coopers ja Muntons Lager kontsentraadid

Taustaks nii palju, et ühel minevikus toimunud vestluse käigus tuli jutuks Martiniga õlletegu ja raamat, mida ta lugenud oli. Nimelt rääkis ta mulle, et õlut võib teha ka nii, et suhkru asemel lisad maltoosat e linnaseekstrakti. Tellisin ka omale selle John J. Palmeri raamatu, mille pealkirjaks oli How to Brew. Väärt raamat, nii algajale, kui juba kogenenule õllepruulijale. Jah, tõepoolest, linnaseekstrakti võib panna suhkru asemel, kuid tuleks arvestada ühe väikese nüansiga. Nimelt tuleb panna maltoosat võrreldes suhkruga etteantud kogusest pisut enam. Kui sul on hüdromeeter, siis saad  kangust ise vastavalt vajadusele timmida, kuid üle ei tohi pingutada, sest liigne alkohol võib maitseomadused tasakaalust välja lüüa. Kes teeb seda jooki pähe hakkamise eesmärgil, siis lasku aga käia!

Martin: Coopers Lager

Kaifo tegi hiljuti õlut. Ta pole sellekohast sissekannet veel(?) teinud. Muide ta on üleüldse laisk blogija. Ka mina pole usin, kuid siiski jõuan end tihemini kokku võtta. Sissekanne tuleb minu poolt, sest osaliselt olin ka ise idee sünni juures ja teiseks sain seda õlut proovida.

Väga täpset infot, kuidas see tegu toimus mul ei ole. Igatahes Kaifo viimane õlletegu kokkuvõtvalt: tegi kahest erinevast kontsentraadist kahe erineva suhkruga. Sortideks olid Coopers Lager ja Muntons Lager. Üks suhkur oli vedel, teine mitte. Kõrval oleval pildil on Coopers vedela suhkruga.

Kui on aega pikemalt ja soovin suuremat elamust ja satun korraliku valikuga kohta, haaran viimasel ajal mõne import-dunkli. Aga üldiselt joon meeleldi janu pärast laagri või kaks. Seega ootasin sellest teost midagi mõnusat ja meeldivat. Eriti ma ei pettunudki.

kAiFo: Katsetan Muntonsi konsentraadist õlut teha

Viimasel ajal kuulen üha enam siit ja sealt inimestest, kes tegelevad hobi korras kääritamise teel alkohoolsete jookide valmistamisega. See tuleneb ilmselt fenomenist - seda mida teed sina, hakkad nägema ka neid, kes seda veel teevad. See ei käi mitte ainult koduste jookide valmistamise kohta vaid kõikide muude hobide kohta. Kui mina alustasin eelmisel aastal koduste jookidega katsetamist teadsin vaid ühte, tegelikult kahte inimest, kes sellega tegelevad. Eelmise aasta augustist on tänaseks ilmunud neid tegijaid oluliselt rohkem ja seal juures on üllatama panev fakt, et nad on tegelenud sellega juba 5-10 aastat. Ja see ring kasvab ja kasvab. Aga see selleks, nüüd asja juurde.

Mõnda aega tagasi võis sellest blogist leida ühe postituse, kus Martin proovis teha "konservist" siidrit. Konserv tähendab tavaliselt ühte purgitäit vastavat kontsentraati, millele vaja lisada vesi, suhkur ja pärm. Oodata natukene aega ehk siis kääritada ja villida pudelisse. Täpselt nii lihtne see ongi. Tahtsin teada, kas õllekonservist st kontsentraadist on võimalik sama lihtsalt teha õlut ning kuidas on ta võrreldav poe kraamiga.

Kogu lugu sai alguse eelmise aasta augusti kuus, kui

Martin: Muntons wheat vs klassikaline koduõlu õlleleivast

Ükspäev ammu-ammu tagasi, nägin trepikojas naabrite ukse juures seismas õlleankrut. Enam ei meenu, kas käes olid poekotid, laps või olin ma millegi muuga hõivatud - fikseerisin nähtu, kuid too hetk rohkem selle peale ei reageerinud. Kuu või paar hiljem nägin trepikojas, kuidas R oma ratast gaasitoru külge aheldas ja kuna ei olnud poekotte, last või muid segavaid faktoreid, pärisin tema käest järele - et kes siis ikkagi õlut teeb ja kuidas. Sain teada, et R teeb ja õlleleivast. Minu jaoks uudne värk - tahtsin kaema minna - lubati teada anda.

Martin: Rabarverivein pudelis

Ka minu rabarberivein sai piisavalt küpseks, et panna ta pudelitesse. Ja mida muud ühel kenal pühapäevaõhtul ikka teha, kui villida veini ringi.

Tulemuseks oli midagi väga üllatavat. Seekord mitte heas mõttes. Nimelt on vein liiga kange. Lõhnas on tunda alkoholi ja maitses lööb samuti just see esimesena välja. Kaifolt laenatud mõõduk näitas veini kanguseks 17 kraadi.

Aga natuke täpsemalt siis. Peale tugeva alkoholi on veinis ka üht-teist head. Lõhn on lausa super. Minna kõrvalt ütles, et lõhn on nagu täitsa viinamarjaveinil. Meenutab talle Sauvignon Blanci - tsitruseline ja veidi ka toores tikker. Minu kergelt nohune nina nii hea ei ole. Ma ütleks, et on nagu vast pressitud värskel rabarberimahlal.

Limpsin seda veini mineraalvee ja jääga. Lasen enne veel veidi seista ka. Ilma segab alkoholi sisaldus liialt. Jahedalt ja veega on maitse kohe päris hea. Rabarber on korralikult tunda. Nagu ka lõhnas, on maitses väga värskeid nüansse. Kui midagi, siis veidi võiks olla jook magusama alatooniga. Võib-olla aitaks see ka suuremat alkoholisisaldust veidi peita.

kAiFo: Rabarber ja veinitegu sai lõpule viidud

21.august. Rabarberivein näeb ilus roosa. Mulksumine on jäänud sisuliselt seisma. Korgin punni maha ja mõõdan ära, kuidas on. Hüdromeetri järgi on näha, et vein on ilusasti lõpuni käärinud, sest mõõtmistulemused näidavad klaasist pulgal -8 ühikut. Kui nüüd välja arvutada, siis veinikanguseks saan mina ca 11,5 kraadi. Võrdlen antud tulemust veinikanguse mõõdikuga, viimane näitab 12.

kAiFo: Võlg on võõra oma...

Tere, minu nimi on Kaido alias kAiFo. Olen sellel saidil võõrleegionär, kui nii võib öelda. Kui vaadata pealkirja, siis kõlab see imelikult. Minul aga on piinlik, sest see lugu sai alguse kunagi ammu, millal täpsel, ei julgegi meenutama hakata. Igatahes sai lubatud postitada (siia) Martini blogisse, midagigi tema pruulitud saare koduõlu kohta. Nüüd on see aeg käes ja olen tasumas oma võlga. Mis aga ajendas mind kokku võtma ja kirjutama? Põhjuseid võiks leida kaks. Esimene on seotud komandeeringuga Venemaale, kus on võimalik tänasel päeval minna poodi ja lasta endale kallata kraanist "elavat õlut" otse pudelisse ja täpselt sellises koguses nagu sa soovid. See oleks justkui kodu õlu, kuid kõrge kvaliteediga. Teine variant on seotud sellega, et üha rohkem inimesi, sõpru-tuttavaid on hakanud tegelema koduste kääritatud jookide valmistamisega. Seda tegin ka mina, aastaid 15 tagasi, kui ma veel keskkoolis käisin. Möödunud nädalavahetusega, aga äratasin endas kodupruulija sädeme ja panin tagasihoidliku (umbes 11L) koguse rabarberi veini mulksuma. Tegemisest ja tulemustest saab siia märkmeid teha ehk kunagi hiljem.

Martin: Nisuõlu 2010 sügispruul

Elu esimene katsetus nisuõllega läks sõna otseses mõttes hapusti. Õlu võttis kätte ja läks hapuks. Paraku ei olnud võimalik peale 4 päeva madalal toatemperatuuril laagerdumist õlut kehasse ümbervillida ja seda jahedasse laagerduma viia (nagu oli suur plaan). Spekulatsioon: Seoses nisuõlle väga palju madalamale humala sisaldusele, ei pidanud see jook pikale soojale temperatuurile vastu.

Peale esimest lonksu ei tekkinud isegi mõtet, et peaks jooki kuidagi poputama, mõõtma või pildistama. Kohe, kui õues veidi plusskraade tekkis, voolas see õlu(?)  taaskasutuse bioloogilisse ringlusse. Pilt on illustreeriv ja näitab mis toonis jook umbes oli.

Mu väga hea sõbra lemmikuteks on siiani olnud just blondid piigad (kui rääkida õlledest). Temale mõeldes võtan ma järgmisel teol kindlasti taas nisuõlle tegemist vajavate õllede nimekirja. Isiklikult olen võõrtootjate leeridest väga rahule jäänud paari dunkliga ning võibolla saab nisuõlu olema järgmisel katsetusel blondi asemel korralik brünett.